JUMALA ERAPOOLETU VÄGI
Sest üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks. Heebrea 10:14
Me tallame Jumala Poja verd jalge alla, kui arvame, et oleme andeks saanud oma pattude kahetsemise tõttu. Ainus selgitus Jumala andestusele ning Tema mõõtmatule unustamissügavusele on Jeesuse Kristuse surm. Meie meeleparandus pole midagi muud kui selle lepituse isikliku teostumise tagajärg, mille Jumal on meile valmis seadnud. Kristus Jeesus “on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õigsuseks ja pühitsuseks ja lunastuseks…” (1. Korintose 1:30). Kui mõistame, et Kristus on saanud meile kõigeks selleks, puhkeb meis piiritu rõõm Jumalast; kus iganes puudub Jumala rõõm, toimib surmaotsus.
Ei ole tähtis, kes või mis me oleme, Jeesuse Kristuse surm ennistab meid täielikult Jumalasse — mitte seetõttu, et Jeesus Kristus palub, vaid sellepärast et Ta suri —, ning selleks pole ühtki muud teed. Lunastust ei saa ära teenida, see tuleb vastu võtta. Igasugune pääste anumine, mis sihilikult keeldub tunnistamast Kristuse risti, on täiesti kasutu; see on nagu klopiksime vale ukse taga, minnes mööda sellest, mille Jeesus on avanud. “Ma ei taha tulla seda teed mööda, on liiga alandav olla patusena vastu võetud.” — “…taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Apostlite 4:12). Jumala näiline südametus on Tema tõelise südame väljendus — sissepääs Tema teed pidi ei ole piiratud. “kelles meil on lunastus Tema vere läbi…” (Efesose 1:7). Samastumine Jeesuse Kristuse surmaga tähendab, et peame surema kõigele, millel ei ole osa Temaga.
Jumala õigustus halbade inimeste päästmiseks on see, et Ta muudab nad heaks. Issand ei teeskle, nagu oleks meil kõik korras, kui tegelikult oleme üleni pattude sees. Lepitus on ohver, millega Jumal Jeesuse surma läbi muudab ebapüha inimese pühaks.
Soovitatav Piibli lugemine täna :
VT: Taanieli 11,12 ja UT: 3. Johannese 1